Tippjuristid toetavad kinnipeetavatele õiglase palga maksmist

Oktoobris kirjutasime sellest, kui palju kinnipeetavate töö pealt teenitakse ja millist närust palka meile selle eest makstakse. Lugu sai palju vastukaja ja täiendas meie juriidiliste toetajate ridu, kes on valmis kinnipeetavatel aitama kogu nende ausalt teenitud tasu kätte saada. Nüüd juhtis üks meie juriidilistest kaastöötajatest tähelepanu hiljuti tippteadlaste sulest ilmunud murrangulisele seisukohale kinnipeetavate palga kohta. Tartu Ülikooli professor Sootak ja Riigikohtunik Pikamäe avaldasid värske vangistusseaduse kommentaari, kus on esimest korda avalikult tunnistatud, et kinnipeetavatel on kõigus enda palgasuurust kohtus vaidlustada ja suuremat palka nõuda. Siiamaani on ametnikud lahkelt seletanud, et see palk on valitsuse määruses paigas ja rääkida ei ole millestki. Kõik võivad seda oma silmaga lugeda sellest kirjutisest lk 103-104. Igaüks saab aru, et palk peab olema sama, mis selle töö eest mujal makstakse - keskmine palk.

Nii et pange aga rahakotid valmis härrad ametnikud, nüüd ei ole pääsu kuhugi.

Nüüd on Murrus keelatud suitsetamine ja sool

Ametnikule, kes suuremat palka ei saa, on tähtis iga nurga peal oma võimu näidata. Teine tähtis asi on näidata ülemustele, et nad ikka midagi teevad. Suitsetamise-vastase võitluse kampaania sobib hästi mõlema asja jaoks. nüüd tuleb suitsetajate karistamiskäskkirju nagu Vändrast saelaudu: suitsetad õues, kus ometi kedagi ei sega - ei ikka vales kohas, istud üksinda kemmergus ja suitsetad, kohe hüppab ametnik sisse ja kirjutab ettekande. See juba perverdi moodi kohe! Mis selle kõige mõte on? Hea küll, ei ole kõige tervislikum, aga 98 protsenti kinnipeetavaid suitsetab. kui kõik mehed toas suitsetavad, keda siis selle keelamisega kaitsete? Liba saab jälle linnukese kirja ja ministeeriumisse raporteerida, et kui palju tööd on tehtud. Nagu oleks muud tööd vanglas vähe, vaaadake kinnipeetavate eluhooneid, kas nendes elamine ei kahjusta tervist?Kui kinnipeetavatel midagi mõistlikku teha ei ole, las rahustavad suitsetamisega närvi. Pange parem need paar mees kes ei suitseta, eraldi. Tehke mingeid mõistlikke programme ja kulutage raha selle peale, mitte ärge ajage inimesi mööda kemmerguid taga. Ei, aga kinnipeetavate elutingimused ei lähe ju ministeeriumirahavle korda ja nende eest ametnikele autasusid ei jagata. Kui tahad ministeeriumisse kirjutada, et süü on täitsa tõendamata, siis nad saadavad kirja direktorile, kes saadab vastuse, et ei, mina tegin kõik õieti. Ministeeriumil on lihtne teha oma kampaaniat, et meie kaitseme tervist. Mida keerulisemat te ju vangla asjadest ei jaga! Kama-sugused lasevad sekretäril telefoni vastata, siis kui kinnipeetavatel on telefoniajad - ei julge nendega rääkidagi. Hea kui sellist vanglas mingil "jumala" teenistusel palvetamas näha saab. Täiesti mõttetu kontori-muidusööjate kamp maksumaksja seljas! Mingit kontrolli neist vangla üle ei ole - ametnikud räägivad neile, mis tahavad ja enamusest asjadest ei räägi.

Teine asi, mis on vangla ja ministeeriumi meelest nüüd ohtlik, on sool. Varem oli see sööklas laua peal ja siis võeti ära. Noh hea küll, on vaesus ja kokkuhoid, vangla ei jõua osta. Võtame siis oma soola kaasa, seda veel poes müüakse, enamust asju enam poest ei saa ka muidugi. Aga mis nüüd meie ametimehed teevad! Lasevad meid pealaest jalatallani läbi otsida, et me soola sööklasse kaasa ei saaks viia. Haige asi ju - mis te järgmisena välja mõtlete, et oma mõtetut tööd õigustada! Küllap ministeerium maksab teile iga ülesleitud soolatopsi pealt preemiat ja ongi kõik õnnelikud!

Kes saavad kasu kinnipeetavate tööst?

Kõik koguaeg räägivad, miks kinnipeetavad nii vähe töötavad.
Tegelikult on meil töötavaid kinnipeetavaid päris palju.
Kõigi Murru osakondade kohta täpselt ei tea aga silma järgi
on neid vanglas kokku vähemalt 200, tõenäoliselt ka rohkem.
Keegi aga ei mõtle selle peale, kes tegelikult kinnipeetavate
tööst kasu saavad. Arvate, et kinnipeetavate perekonnad, nii
öelda ohvrid, et see investeeritakse kinnipeetavate
elutingimuste parandamiseks, mis mingisugust kriitikat ei
kannata? No siis peate uuesti arvama.

Hiljuti kuulutasid lehed, et kinnipeetavate palk läheb 1800
krooni pealt 1500 kroonile. Kommentaatorid arvavad, et mis
seast häda, kinnipeetaval on ju söök ja eluase olemas. Aga
kes viitsib mõelda, kuhu niimoodi see 300 krooni jääb? Ja
kas asi on üldse 300 kroonis - vat kus kivi all on vähid
peidus! Kas olete kuskil näinud, et kinnipeetavate toodangut
müüdaks näiteks 7 korda odavamalt kui vabrikus tehtud asju?
No ei ole küll, te võib olla ei teagi, et ostsite poest
kinnipeetavate tehtud asja. Aga kui vabrikus inimene teeb
asja saab ta ju vähemalt keskmist palka kui ta midagi teha
oskab. Aga kinnipeetavate teevad ju ka reaalset toodangut,
mitte "sotsiaalset" tööd.

Et aga mitte tühja juttu rääkida vaatame, mida kõnelevad
arvud. Keskmine palk on Eestis umbes 12 000, tegelikult
veel natuke pealegi. Murrus, mis on täna juba väiksema sordi
vangla töötab vähemalt 200 kinnipeetavat. Kui vaadata kasvõi
justiitsministeeriumi ametlikku veebilehekülge, siis on Tartu,
Tallinn ja Jõhvi poole suuremad, loogiline et seal igaühes
töötab vähemalt 400 kinnipeetavat. Tegelik arv on arvatavasti
natuke rohkem. Naistevanglas töötab ka kindlasti vähemalt 50
naist, kui me selle kõik kokku liidame, siis tuleb 1450
töötajat. Arvestades keskmist palka teevad nad kuus tööd
vähemalt 17,4 miljoni krooni eest, mis teeb aastas 208,8 
miljonit. Lahutame sellest nüüd maha raha, mille nad 1500
kroonise palgaga kättes saavad, mis on 26,1 miljonit ja
jääb järgi 182,7 miljonit. See tähendab, et isegi palga
vähendamise 300 krooni tuli "ülejäänud" summasse juurde
5,2 miljonit. Aga kuna need arvud on ligikaudsed, siis võib
kogu summa olla kokku vabalt umbes 200 miljonit. Ja kuhu see
jääb, vanglaametnike palgad ja majade kulud makstakse
ju kõik otse riigimaksudest? Vastata pole vist väga raske.

Muidugi meile ei ole kõige tähtsam, kes sellest rahast kui palju
on tasku pannud, vaid meie tahame oma raha tagasi. Meid on
vanglasse saatnud Eesti riik ja temaga me oma arved selgeks
teeme, me hakkame hagiga nõudma meile makstud "palga" ja
keskmise palga vahet. On ju igale ühele selge, kes 
kohtuasjadest midagi teab, et sellist väiksemat palka ei saa
kirjutada määrusesse, aga seaduses ei ole ei 1800 palka ega
1500 kunagi olnud. Juba mitu juristi on nõus seda raha kohtust
nõudma, aga kuna seaduse järgi tuleb iga vangla, kus
kinnipeetavad on töötanud eraldi kohtusse kaevata, siis oleme
huvitatud veel juristidest, kes seda asja protsenditasu eest 
ajaksid. Algul läheme Eesti kohtusse ja kui vaja siis ka
Euroopa Kohtusse. Kui on huvilisi, siis kirjutage oma andmed
kommentaaridesse, neid me avalikult välja ei riputa.

Toidu ja ravimite saatmine vanglasse nüüd keelatud...

Septembrikuu algusest ei tohi Murru kinnipeetavatele enam
ravimeid ja sööki saata mis sest, et riigikohus juunis otsustas,
et vanglasse tohib saata kuni 2kg raskuseid kirju. See on
suur löök kinnipeetavatele, kes peavad sööma juba ammu
kärbitud menüüsid. Sellel aastal oleme pidanud kogu aeg
kartulite asemel sööma pruune makarone ja riisi, liha on
ka kuskilt laost ostetud ja vana. Kui kohus otsustas, et
vanglasse võib maksikirju saata, läks elu kergemaks.
Paljudele saadab perekond süüa ja seda saab teistega
vahetada, kui kõigile ei saadeta. Kellele see halba teeb
kui meie perekond oma raha eest süüa saadab, ega riik
ju selle eest ei maksa? Paljudel on nendest pruunidest
makaronidest juba kõrvetised ja me oleme juba kohtusse
kaevanud, et meile süüa saata ei lubata. Ja miks ei saa enam
ravimeid saata, kõik räägivad, et vanglad on hirmus kallid
aga ravimeid tohib saada ainult vangla arsti käest, kui
ükskord tema juurde saab. Kas see on kokkuhoid, et ainult
riigi raha eest ravimeid tohib saada?

Meie ebasanitaarsetest pesemistingimustest rääkis
õiguskantsler juba mitu kuud tagasi ja sellest võis igaüks
Õhtulehest lugeda. Muidugi pole olukord selles osas eriti
paranenud, spordisaalis küll remonditi midagi, kuid
eluosakonna dushiruumi remonti lubatakse juba ammusest
ajast, aga mida ei ole seda pole. Selliseid asju otsustavad
ametnikud ainult selleks, et kõik näeksid, et võim on nende
käes. Lihtsalt teevad ükspäev sellise otsuse ja palun, kõik
peavad tegema nagu nemad käsivad. Mõistlikest põhjendustest
võime me ainult und näha. Ega need, kes selliseid asju
otsustavad, ei ole ise mingid korralikud inimesed. Murrus on
palju neid, kes on siia saadetud mingi liikluseksimuse eest, aga
need kes meile ebaseaduslikult keelde peale panevad on ise
korruptandid, kes ükspäev selliste asjade eest vastust peavad
andma.

Tere blogikülastaja!

Vanglateemadel on ajakirjandus viimasel ajal avaldanud erinevaid artikleid. Et tõelist olukorda, milles peavad igapäevaselt viibima kinnipeetavad, kajastada, otsustasime meie, Murru vangla kinnipeetavad avaldada käesoleva blogi. Ajakirjandus on õnneks pööranud tähelepanu rikkumistele Viru vanglas, seda tänu kaasvangide algatusele avaldada supermaksi kohta tõde. Blogiga ei soovi ka meie kedagi poriga loopida vaid eesmärk on juhtida avalikkuse tähelepanu Murru vanglale, mis on kinnipeetavate ebainimlike tingimuste tõttu tõeliseks koonduslaagriks.

Lugejale teavitamiseks, et Viru vangla on alles avatud oma avarate ja puhaste ruumidega, Murru vangla on eksisteerinud hallist vene ajast saati, siinsete ruumide olukord on ebahügieeniline ja amortisatsiooni tõttu otseselt eluohtlik.

Justiitsministeeriumi valelik pressiteade

Me elame vanglas mitte kahekohalistes kambrites vaid nn tsoonis, kus on kahekoprruselised eluosakonnad, tihtipeale kümnekesi kitukeses toas, pesemas ja wc-s käime läbi koridori, kus on suvelgi külm ja pidev tuuletõmbus.

Kõik see viiski olukorrani , mida justiitsministeerium valelikult kajastab oma pressiteates:


Täna(29.07.2009) ilmnesid paljudel Murru vangla kinnipeetavatel külmetushaiguse sümptomid: kurguvalu, köha, nohu ja palavik, teatas justiitsministeerium.
Haigus on levinud osakonnas, kus hoitakse töötavaid kinnipeetavaid, kes puutuvad omavahel igapäevaselt kokku. Vangla meditsiinpersonal jälgib kinnipeetavate tervislikku seisundit.
Vangla saatis haigetelt kinnipeetavatelt võetud proovid koheselt analüüsimiseks Tervisekaitseinspektsiooni laborisse. Labori kinnitusel ei ole tegemist A(H1N1) tüvelise gripiga ehk nn seagripiga.

Tooksime nüüd välja kogu tõe, kuidas asjalood tegelikult olid ja on:

Millegpärast hakkasid enamik e2 sektsiooni kinnipeetavaid ennast enne hommikusööki halvasti tundma, silmad jooksid vett, palavikutunne oli kere.Valvureid asi ei huvitanud, aeti meid kõiki tööle. Tööjuures läks asi hullemaks ning kinnipeetavate hulk, kellel oli halb enesetunne,aina kasvas. Valvurid ei võtnud midagi ette, rahulikult lasti meil edasi töötada ja tagantjärgi mõeldes-eks see nakkus levis sellevõrra kiiremini.

Lõunasöögi ajal rivistuses oli asi ikka väga hull, mõni kinnipeetav oli palavikust nõrk ja teised pidid tead toetama. Alles siis saatsid valvurid need kõige vaevalisemad medosakonda.

Seejärel hakati alles neid, kellel olid haigusnähud, teistest eraldama. Kui nägime suurte tärnidega direktorit Toomas Ernitsat ja tema asetäitjat Kaimar Karuauku maskidega ringi käimas ning valvurid, kes päeval meiega tegelesid vahetati ka välja uute vastu, kes kandsid maske ja pidevalt end desinfitseerisid.

Haigeid, kelle arv tõusis kiiresti 300 meheni, aeti külma eluosakonda, kamba peale anti mingeid tablette. Julgeoleku pealik Jaanus Liba, oli ise kaitseriietuses ja maskis, vastas meie küsimustele, mis saab, lakooniliselt , et vangid on karastatud ja ei te sure. Seagripi levikust vanglas saime alles siis aimu, kui nägimeringi sebimas miniteeriumiametnikke. Hoolimata kaitsemaskist tundsime ära vanglate juhi Priit Kama.

Priit Kama peakski vastutama selle eest, et meid jäeti olukorda , kus meile ei antud ravimeid , samuti ei antud tervetele kinnipeetavatele kaitsevaghendeid. Kõik see mis võimaldas nakkuse kiiret levikut terves vanglas.

Pressiteates valetati avalikkusele, et tegemist oli külmetushaigusega. Igatahes 3 kinnipeetavat viidi haigete osakonnast kanderaamil kiiresti minema, neist kahel, Nikolai Kalbaad ja Romka Kaarikul oli juba hommikul väga raske olukord-vaevu seisid püsti. Igatahes rohkem me neid näinud ei ole ja mingisugust teavet nende olukorrta kohta ka ei öelda. Valvurid jäävad nende nime kuuldes väga napisõnaliseks ja vaikseks.